Seisukoht | Inflatsioonist, pisipoja näitel 

Mida vanemaks ma saan, seda rohkem oskan hinnata ja austada, kuidas ema lapsepõlves mind poputas. Sajandivahetusel tundus taskurahana saadud 25 krooni ikka hirmsalt suur raha, millest 10aastane poisiklutt võis limpsi ja saiakeste peal nädala lõdvalt mööda saata. Aga selle asemel pistsin ma Tammsaare taskusse ja läksin Kadaka tee hulgilattu, et osta endale (tagantjärgi ilmselgelt võltsitud) Batmani nukk! 

Too lapsepõlvemälestus kangastus nädalavahetusel eriti kirkalt, sest sattusin enda aastase pojaga jalutama Kristiine laadale ja sealses mänguasjatelgis olid müügil hirmsa kvaliteediga Avengersi nukud, mida kindlasti ei tohi segi ajada Marveli autorikaitstud Tasujatega. Muidugi ma ostsin ühe, Meedik Imeliku, või kuidas iganes selle maagi võltsitud nimi on – faktiliselt lapsele mängimiseks, praktiliselt enda nooruse meenutamiseks.