Tõnis Erilaiu lehesaba | Kuidas Tallinn tahtis töötähtedega oma majandust järjele saada

Ülemaailmne majanduskriis räsis läinud sajandi 30ndate alul rängalt ka Eestit. Alles krooni devalveerimine suure pahanduse saatel 1933. aastal pani majanduse pikapeale paremini käima. Et see veel hoogsam oleks, hakkasid Tallinna linnavalitsuse ringkonnad eesotsas linnapää kindral Jaan Sootsiga kaaluma raha asemel nõndanimetatud töötähtede liikvele laskmist, kirjutas Sakala Pühapäev 10. juunil 1934. „Iga sarnane täht kaotaks oma väärtusest iga kuu ühe protsendi. Seega on kindlustatud, et töötäht ei jääks kellegi kätte seisma, vaid hakkaks kiiresti liikuma ringi,“ kirjeldas nädalalõpulisa, mis kasu tõuseks sellest ettevõtmisest kaubandusele ja tööstusele.

Suuremad väljaanded olid juba paar päeva varem Tallinna ideed tutvustanud. Õieti laenati see mõte Saksa-Argentina iseõppinud majandusteadlaselt Silvio Gesellilt, kelle vabaturumajanduse idee leidis, et majandust mõjutab kõige enam raha ringluskiirus ja kui rahatähed pidevalt oma väärtust kaotaksid, siis sunniks see inimesi tarbima või investeerima ja ühtlasi väldiks varanduslikku kihistumist.