GALERII | Pühenduspingi saanud filmilavastaja Arvo Kruusement: „Ivo Schenkenberg oli ikkagi kangelane, kes võitles venelaste vastu. See film on tegemata, noored režissöörid tehku ära!“

„Hoidku jumal selle eest, et keegi tahaks mulle suurt pronksausammast püstitada!“ naeris filmilavastaja Arvo Kruusement (94) päev enne hetke, mil kodukandirahvas talle Kadrina alevikus pühenduspingi avas. Isegi kujutluspilt sellest, et tagasihoidliku pingi asemel võinuks Virumaal kõrguda mürakas kuju, tundus talle absurdina. Ent ka pühenduspink, millega virulased teda tunnustasid, võttis Kruusemendi hetkeks sõnatuks. Kuniks tõdes: „See on ju absoluutselt kinematograafiline pink!“

Ehkki suure osa elust Tallinnas toimetanud, on filmimehest Kruusement siiski eelkõige Virumaa mees. „Hulja küla elanik, seal kogu aeg ringi tatsanud,“ muigab ta. „Seal olen ma põldu kündnud ja heina niitnud ja kõik tööd teinud. Minu kodu on ikka seal!“ Sel põhjusel on ta ka kõik oma suved veetnud kodukandis, ei kuskil mujal. „Maale olen ma kogu tahtnud,“ tunnistab ta. „Seal on seenemetsad ja järved.“ Kunagi oli ka isatalu ja oma ratsahobune. „Must mära, kes võeti ära sovhoosi. Mul oli oma sadul, see võeti ka ära.“

Hilisemas elus proovis Kruusement ratsatalude suksudel vana sõidutunnet tagasi saada, ent see polnud enam see, mis vanasti. Mõnus olla ratsutada üksnes siis, kui on oma hobune ja oma sadul. „Oma hobusega lasin ma galoppi põldude vahel Rakvere poole!“ Virumaa omaaegsesse pealinna ta omal ajal galopeeriski. Kadrina algkoolist otse Rakvere Kaubanduskeskkooli. Ning seal ollagi teda tabanud ravimatu kinohaigus. Säherdune, mis ravile ei allunud.