Tõnis Erilaiu lehesaba | Kuidas ilusal päikeselisel suvepäeval otsustati Eesti saatus

Oli jaanipäevaeelne päikeseline pühapäev, 16. juuni 1940. Mitmel pool valmistuti heinateoks, teisal kasutati ilusat ilma väikeseks peoks. Ühele sellisele riigikoguliikme Johannes Sikkari tallu Kaarepera lähedal Visustis oli tulnud külalisi ka Tallinnast. Üks neist riigikontrolör Karl Soonpää. Rahva seas liikus jutte Vene vägede uuest sissemarsist ja ta oli enne väljasõitu helistanud presidendi vanemale käsundusohvitserile kolonel Herbert Grabbile pärimaks, ega ole tulemas midagi, mis nõuaks tema Tallinnas viibimist.

„Võite rahulikult sõita,“ ütles Grabbi ja oli kindel, et vähemalt lähematel päevadel pole midagi karta. Ka president Päts puhkas rahulikult oma suveresidentsis Orul. Ometi oli 16. juuni ajalehtedes ärev teade: „Nõukogude Liidu armee läks üle Leedu piiri. Vilnius, Kaunas, Šiauliai, Panevežys ja Rasenai okupeeritakse.“ Sõnumis räägiti ka Leedu valitsuse vahetamisest. Meil ei lisatud teatele ühtegi omapoolset kommentaari. Tegelikult oli juba päev tagasi Eesti välisministeerium saatnud telegrammi meie saatkonnale Moskvas: „Saksa uudisteagentuur DNB teates Leedu asjus esinev viide sõjalisele leppele Eestiga pole õige. Meil seni rahulik.“

Eesti ei teadnud muidugi, et N. Liidu 8.armee komandör kindralleitnant Pjadõšev oli juba alla kirjutanud lahingukäsule Eesti vallutamiseks. Selle järgi tuli peale tungida üldsuunas Võru, Valga, et lõigata Eesti sõjavägi ära Läti omast ja hävitada. Esimese päeva lõpuks tuli vallutada Tartu ja Emajõe ülekohad ning siis marssinuks see väegrupp Tapa peale. Üks diviisidest pidi koostöös Balti laevastikuga tungima edasi Rakvere suunas.