Tõnis Erilaiu lehesaba | Kuidas Eestis lokkas Venemaalt toodud salabensiini müük

Möödunud nädalal karmistatud järelvalve piiripunktides ei ole salakütuse müügikohtadele olulist põntsu pannud, näitas Eesti Päevalehe Tartus tehtud eksperiment. Tulemustest teatati 6. juulil 2012.

„Tuleb tunnistada, et Vene kütusega äritsevaid nurgataguseid ei pea sugugi tikutulega taga otsima. Juba ainuüksi Google'i otsingusse sisse toksitud fraas „Vene kütuse müügikohad“ annab palju tulemusi. Sõbrad soovitavad eksperimendi tegijal kasutada mõnda vanemat autot. Kõige parem on vähemalt 15aastane Audi 100. See on Vene kütuse ostmise auto. Tuleb lihtsalt minna garaažide juurde, kus veidi rohkem autosid või inimesi ja küsida, et teil pidi siin bensiini müüdama. Tõenäoliselt juhatatakse kuhugi edasi.“

Eksperimendi tegijaid hämmastas kõige rohkem see, et bensiini müüjad polnud endale väikest lisaraha teenivad pisiärikad. Tegu oli suure võrgustikuga. Kui maksu- ja tolliamet andis eksperimendi ajal teada, et nad leidsid Tartus ühest garaažiboksist ligikaudu 250 liitrit mootorikütust ja seadmed, millega autot tankides kütuse kogust mõõta, siis oli see vaid tilgake suures salabensiiniookeanis. Kuigi Eesti Päevaleht ei saanud eitada, et pealekaebajad teatavad sellistest salajastest müügikohtadest üsna agaralt. Maksu- ja tolliameti teabeosakonna andmeil ainuüksi tollesama 2012. aasta esimesel poolaastal 48 korral.