Tõnu Kilgase tütar Ellen: „Janu ekstaasi ja adrenaliini järele viisid ta mängupõrgusse ning oli hetki, kus polnud kindel, kas ta enda kaevatud august üldse välja suudab ronida.“

Teater. Televisioon. Kasiinod. Alkohol. Sigaretid. Naised. Need olid näitleja Tõnu Kilgase armastused. Ning sõltuvused. Teater mõistagi esikohal. Ülejäänud tulid, olid ja läksid. „Kõik oli tema elus korraga,“ mõtiskleb Ellen Kilgas, Tõnu tütar ja elulooraamatu „Peaasi, et oleks kirge!“ autor. „Palju sa korraga jaksad? Isa elas oma elu lihtsalt kiiremini kui teised.“ Mis seal salata, särav teatrimees põletas oma eluküünalt kahest otsast ega võtnud midagi kahetseda.

Tõnu Kilgas oli kirglik ning nautis tähesära, mida andis teater. Kuhjaga. „Töö ja sellega kaasnev publiku tähelepanu oli isa jaoks kui narkootikum, mis andis vajaliku adrenaliinilaksu,“ kirjeldab Ellen vastses raamatus „Peaasi, et oleks kirge!“, kuidas isa lava nautis, ent töövaesemal ajal asendasid eluks tarvilikku lavalist erutust muud paigad. Näiteks kasiinod. Sinna viis ta sellegi raha, millega plaanis üles ehitada oma unelmate kodu Lõuna-Eestis Karjasaares. „Sellel hävituslikul perioodil prevaleerisid tema elus kõik võimalikud sõltuvused korraga: alkohol, suitsetamine, mängurlus ja töö,“ on Ellenil meeles. „Raha kokkulugemiseks, mis isa käte vahel kasiinodes ära põles, läheb tarvis seitsmekohalisi numbreid.“