REPORTAAŽ | „Loodan, et teiega ei kohtu ma enam kunagi!“ Kuidas ma kaheksa kiirabibrigaadi ponnistustest hoolimata ellu jäin

„Oodake, ma ei saa praegu kusagile minna, mul lõi selline kramp jalga! Ai sa raibe!“ Kõlab nagu lause mõnelt spordivõistluselt, kus higine atleet on valmistumas oma otsustavaks stardiks? Ühel omamoodi võistlusel see lause kõlaski, kuid atleedi asemel oli kiirabitöötaja, kes pidanuks haarama kanderaamist, et valust ägisev kannatanu kiiremas korras reanimobiili toimetada.

Neljapäeva varahommik Tartus kaitseväe matkekeskuse ühes korpuses meenutas tavapärast olukorda mõne haigla erakorralise meditsiini osakonnas. Koridor oli täis erinevas vanuses ja eri soost inimesi, kes ootasid kannatlikult oma järge, et pääseda ühte kindlasse ruumi. Kuid vahe EMOga oli põhimõtteline: ruumi sisenesid väliselt terved inimesed, kuid väljudes võis neil näha mitmesuguseid võikaid vigastusi: kellel oli jalal mädanev haav, kellel peas õõvastav auk. Ninast ja suust valguvad verenired sinna juurde.