Mart Soidro | 40 aastat kalli Leonid Iljitši Brežnevi surmast

10. november 1982 varahommik. Mardipäev ja nõukogude miilitsapäev. Eelmisel õhtul jooksid lapsed marti ning miilitsad valmistusid aasta kõige tähtsamaks pidupäevaks – hallivatimehed pressisid oma mundreid ja sineleid, lüües läikima ka rihmapandlad ja saapad. Ilm oli vahelduse pilvisusega, tibutas vihma ja mitte keegi ei osanud arvata, et mõne tunni pärast ei ole maailm enam endine...

Kell 8.30 hommikul varises ootamatult manalasse NLKP Keskkomitee presiidiumi ja N Liidu ülemnõukogu esimees, suur rahuarmastaja ja minu hinnangul XX sajandi 70–80ndate alguse maailma üks parimaid koomikuid Leonid Brežnev. Küünikud muidugi väidavad, et seda oligi oodata. Samas oli ta paljude jaoks igavene. Vanemate naisterahvaste jaoks, kes mäletavad ka 60ndaid, koguni ilus mees.

Nii et paljude jaoks tuli see uudis nagu pauk luuavarrest. Näiteks Ivan Orava mälestustes sõdib vana sepp heausklikega, kes väitsid, et Brežnev oli 700–800 aastat vana. See ei vasta tõele – Leonid Iljitš (1906–1982) lõbustas meid kuni surmani, mil ta oli kõigest 75. Tänapäeva mõistes alles noor mees. Mitte nagu ohtjasoomuseline mänd, kes võib elada ka ligemale viie tuhande aasta vanuseks. Brežnev nii pikalt vastu ei pidanud. Nagu nekroloogist võis lugeda, vaevasid maestrot aordi ateroskleroos kõhuaordi aneurüsmiga, pärgarterite stenoseeriv ateroskleroos, südame isheemiatõbi südamerütmi häiretega ja müokardiinfarkti armidega. Nii kinnitati rahvale.