Juhtkiri | Jätkem itk punasümbolite teemal

Ohtuleht.ee, 11. november 2022

Riigi otsusekindlus mitte ainult punamonumentide, vaid kogu avalikku ruumi tänini mürgitava totalitaarse sümboolika ärakoristamiseks on igati tervitatav. Samas on mõistetav, et demokraatlikus ühiskonnas leidub alati huvigruppe, kes poliitikute otsustega ei nõustu ja soovivat põhjalikumat arutelu koos iseenda kaasamisega otsustusprotsessi. Taolise soovi vastu ei saakski midagi olla olukorras, kus aega oleks laialt käes.

Samas on meil varasemast halbu näiteid, kus lõputu mokalaat koos otsustusvõimetusega päädis 15 aastat tagasi hoopis pronksimässuga. Oleks kõik suuremad nõukamonumendid õigel ajal ära koristatud nii nagu seda tehti 1990.aastal esimesena äraviidud Tartu Lenini kujuga, poleks suure tõenäosusega tulnud suuremat jama ei pronkssõduri ega Narva tankigagi. Tollal ei nähtud neis erilist ohtu ning vaadati lihtsalt kui nõukakurioosumit, mis võiks järeltulevatele põlvedele okupatsioonisümbolina nähtaval olla. Sestap ei osatud ka arvata, et mõni neist võiks uuesti kerkida venemeelsete palverännakute ja demonstratiivsete marsside sihtkohaks, mis Eesti riigile rohkelt peavalu on tekitanud.

Edasi lugemiseks vajuta:
Oled juba lugeja?