MIKS HINGEDEAEG TUNDUB KÕHE? Rahvapärimuse tundja Liisa Kaasik: surm ei peaks tekitama abitust, vaid selles võiks tabada ilu ning väärikust

Looduslik piir surnutemaa ja elavate vahel on sügistalvel õhem kui muudel aastaaegadel. Ka suremine tundub olevat sel ajal kergem ja sagedasem. Kogu pime aastaaeg oli meie esivanemate jaoks püha, mil mälestati surnuid, käidi mardi-kadri-hinge-jõulusantidena kogukonnaga suhtlemas ning oodati külla esivanemate hingesid. Hingedeaeg ei koondunud mitte ühteainsasse maagiat täis päeva, mille praegu kalendrist leiame, vaid oli pikem ajavahemik sügiskuu lõpust jõuludeni.

Tajusin lapsena hingedepäevas suurt salapära ja pühalikkust, aga ka kõhedust. Panime küünlad akendele, sest surnud esivanemad tulevat sel päeval ju koju. Jäi aga selgusetuks, mida hingede koduskäimine tähendab, on nad meiega sõbralikud, kas nad pärast ikka lähevad tagasi ja miks me nendega suhelda ei saa.

Ka hilisemas elus olen tundnud teatavat abitust surmaga kokkupuutumisel. 12 aasta eest, mõned nädalad enne mu esimese lapse sündi, lahkus siitilmast mu vanaisa. Valisin sel ajal vanaisa ärasaatmisele mitte minna ja kogesin sellega seoses segaseid tundeid. Justkui oleksid surma ja sünni väravad meie peres samal ajal avatud olnud. Kuidas läbi nende tulla nii, et minu sünnitus kulgeks kenasti ja vanaisa teispoolsusesse suunduv hing lahkuks rahus? Need küsimused on mind kannustanud tutvuma surma ja hingedeilma teemadega meie esivanemate maailmatajus.