Saatusi on arvamatul arvul. Mis juhtus Ado Birgiga?

Ega lihtsaid püssimehi ei huvitanud, kes oli too 57aastane kõhnavõitu mees, kelle nad 11. juunil 1941 Nõmme Rahumäel Kirde ja Kurni tänavate nurgamajast välja tõid. Kaugelt rohkem huvitas neid kirjutusmasin ja elektritrell, mille kaasa rabasid. Kirde tänava elaniku vahistamise aluseks oli julgeoleku rahvakomissari Boris Kummi kinnitatud määrus: „Ado Birk oli varem suur tegelane kodanlikus Eestis, aastail 1920 ja 1925 välisminister, 1922.–1926. Eesti saadik (Moskvas), 1932 rahastas fašistlikke organeid Eestis.“ Birk võis muidugi loota, et ta end välja räägib, sest ei teadnud, et uurijal oli juba paber, mis nõudis talle surmaotsust. Oma Nõmme maja ei näe ta enam kunagi.

Vahistamisega oli millegipärast kiire, aga esimest ja ühtlasi viimast korda kuulati Peterburis, Tartus ja Leipzigis õigusteadust õppinud ning Riias ja Peterburis vaimulikus seminaris ja akadeemias käinud Ado Birk üle alles 11. oktoobril kell 14.40.

Uurija avas jutu küsimusega: mida te tegite kodanlikus Eesti vabariigis? „Olin neli aastat saadik Moskvas ja pärast seda sattusin kohtu alla süüdistatuna riigisaladuse reetmises välisriigile. Olin kaheksa kuud eeluurimise ajal eelvangistuses. Kohus mõistis mu õigeks, aga mind ei võetud selle asja pärast advokatuuri liikmeks ja ei leidnud Eestis tegevust. Läksin Riiga kinoasjanduse peale, kuni 1939. aastal võeti mind advokatuuri liikmeks. Seal töötasin nõukogude võimu tulekuni…Ilma igasuguse kahtluseta, olles riigikogu liige, välisminister või Moskva saadik, ei saa jätta märkimata, et ma töötasin alati heanaaberlike suhete nimel Eesti ja Nõukogude Liidu vahel…“