Juhtkiri | Eesti riik istub Saaremaal peeruvalgel

Kui Eesti suurim saar istub üle nädala pilkases pimeduses, siis pole tegu üksnes populaarseima suvitussaare probleemiga, vaid üleriikliku katastroofiga. Saaremaa põhjal näeme, milline on meie tegelik kriisivalmidus pärast pikki aastaid kestnud ettevalmistusi. Ja praegu riivas lumetorm üksnes saari, mis oleks aga saanud siis, kui kogu Eesti oleks kattunud samasuguse lumega – kas kogu riik olnuks kuni kevadeni elektrita?

Praegune olukord tähendab eelkõige regionaalpoliitilist läbikukkumist, sest kes julgeks hakata mõtlema maale elama asumisest, kui silme ees on võimalus nädalateks ilma elektrita jäämisest. Kui seni polnud maal poode, arste, koole, lasteaedu ega kiiret netiühendust, siis nüüd pole enam elektritki. Ning kõige kõrgemal tasemel kõlab peaminister Kaja Kallase suu läbi romantiseeritud arusaam maal pimeduses ahju paistel istumisest: „Loodan, et kõik saavad püsida turvaliselt koduseinte vahel!“ Aga töökohad, ettevõtlus, laste õppetöö? Kui koroonaajal õpiti kodus videoühenduse abil, siis elektrita pole isegi see võimalik!

Muidu igal teemal sõna võtvad poliitikud on vait kui kuldid rukkis, Saaremaalt pärit või sealt valitud riigikogulasi pole pimenduse ajal kusagil näha. Kui Padaoru lumetormi ajal 2010. aastal käis tollane siseminister Marko Pomerants kopterilennuga lumme kinni jäänud autosid vähemalt vaatamaski, siis saarlased pole keskvõimult saanud mingit kinnitust, et nende saart Eesti riigi osaks peetakse – kriisiolukorras on poliittippude visiitidel märgiline tähendus!