Juhtkiri | Kui kodu on kättesaamatu

Kirjanik Charles de Lint on öelnud, et kõik hinged igatsevad kodu järele. Omada ühes kohas tugipunkti, turvalist sadamat, mis ootaks neid, ükskõik kui kaugele nende uitamised neid ka ei viiks. Kodu on kindlus, kuhu maailma hädade ja viletsuste eest pageda, kodusoojus peaks aitama meid kõiki kõigist raskustest üle. Aga kui kodu ei ole? Isegi tibatillukest kohta, kus korraks olla ja hinge tõmmata.

Rahvaloenduse andmetel oli 2000. aastal 369, 2011. aastal 864 ja 2021. aastal 1068 kodutut. Viimase aasta kinnisvara, kütte ja muu olme hinnatõusud muudavad kodu veelgi kättesaamatumaks. Keskmist palka teeniv inimene Tallinnas enam keskmist uut korterit osta ei jaksa. Alati on olnud neid, kelle kodu on kohvris – seljakotis või siis moodsamal ajal ka autos. Koroonakriisi ajal on paljud üle ilma loobunud püsivast elukohast ja rajanud kodu kaubikusse. #vanlife võib ju kõlada romantiliselt, igal hommikul ärkad üles erinevas looduskaunis kohas, et päikesetõusu vaadata. Reaalsuses pole nii mõnelgi inimesel raha, et püsivat elukohta pidada, ja nad on seetõttu sunnitud kaubanduskeskuse parklas, kaubiku põrandal madratsil ööbima.