Toomas Alatalu | Riik napilt poolele Eestile?!
Kuulmise-lugemise hetkel võttis teave, et Eestis on valimiskomisjon 20 aastat rahumeeli välja hõiganud kõrgema valimisosaluse näitamaks rahva poliitilist aktiivsust tegelikkusest suuremana (vt Õhtuleht, 3. detsember), ikka parajalt tummaks. Ehk siis – meie ka! Tuletati meelde, et 2019. aasta Riigikogu valimisteks registreeriti 982 375 isikut, võimalike osalejatena läks kirja hoopiski 887 420 isikut, tänu millele valimisaktiivsuseks sai 63,7% tõenäose 57,5% asemel. Vahe tuli sellest, et välismaal alaliselt elanutest – 87 721 – võeti arvesse vaid valimistel osalenud 6 454 kodanikku. Et siis lisada - nii olla toimitud varemgi riigi prestiiži huvides ja näete – valimisaktiivsus tasapisi kasvab!
Pilguheit viimase kolme riigikogu valimiste ametlikule aktiivsusele – 63,53% (2011), 64,23% (2015) ja 63,67% – põrmustab selle viimase heietuse. Riigikogu valiti ju 1992. aastal 67,85% ja 1995. aastal 69,06%-lise aktiivsusega ning siis tuli suur kukkumine 57,43% peale (1999), mida leevendas populistlike parteide esilekerkimine ja häältesaak 2003. aastal – 58,29%. Kui nüüd lähtuda eelpool tõdetud 20 aastast ja teades populismi tsüklite iga Ida-Euroopas, võib eeldada, et Eestis võtabki valimistest osa 57–58% ja mitte 63-64% valijatest ning see on ikka suur erinevus.
Naeruväärsena kõlab jutt, et oleme või siis hakkame saama Põhjamaaks, sest seal on rahva osavõtt valimistest 15–25% suurem! Soomes valis 2019. aastal Eduskunta 72,84% ja Rootsis selle aasta septembris Riksdagi 84,2% valijatest. 1. novembril olid valimised ka Taanis – osalus 83,7%. Viimase mainimine tuletab kindlasti meelde Danske Banki afääri ja tõdemuse, et Taanile makstakse kompensatsiooni 800 miljonit eurot ja Eestile mitte midagi, ehkki suurim kahju kannataja olime just meie. Kui jagada valimistel saadud toetus võimu- ja opositsioonierakondade vahel (56:45 Riigikogus), siis on Eesti valitsuste taga põhimõtteliselt üksnes 30% kodanikest.