Miks Von Krahli teater vanalinnast kaob? Peeter Jalakas: põhjuseid on palju

Von Krahli teatris 9. detsembril esietendunud August Kitzbergi „Libahunt“ tähistas selle teatri ühe olulise perioodi lõppu. Nimelt, kui Von Krahl „Libahundiga“ kolm aastakümmet tagasi Rataskaevu tänava majas alustas, siis lavastuse uusversioonist saab teatri sümboolne lõppjaam, sest järgmisel aastal lõpetab Von Krahl selles majas tegevuse. 

„Eks ta natuke kurvaks teeb, sest tegelikult on selles majas Rataskaevu tänavas 80 aastat järjepanu teatrit tehtud. Meie 30 aastat ja enne meid pool sajandit Paul Pinna nimeline rahvateater. Kunagi, väidetavalt, jõudis siia otsapidi ka Aggio Bachmanni Hommikteatri tegevus. Nii et selles mõttes on natukene kahju, et teatri hing siit majast kaob, aga mis siis ikka. Tegemist on ju kaduva kunstiga,“ märgib teatrijuht Peeter Jalakas, kelle käe all sündinud „Libahundi“ lavastusega 31. oktoobril 1992. aastal avati Von Krahli teater.

Jalaka sõnul seisab teatri nime taga baltisaksa päritolu Austraalia näitekirjanik, poeet ja mõtleja Sigismund von Krahl. „Ta pole kunagi külastanud Eestimaad, kuigi tema perekonna emapoolne liin viib Vihula mõisasse,“ teab Jalakas, kes kohtus von Krahliga pooljuhuslikult Norra väikeses kalurikülas. Sellele esimesele kohtumisele on teatrijuhi sõnul järgnenud palju inspireerivaid vaidlusi, veini- ja teeõhtuid, millised on andnud inspiratsiooni paljudeks järgmisteks Jalaka lavastusteks. „Need kohtumised jätkuvad veelgi,“ välgutab Jalakas siinkohal kavalalt silmi.