Liis Konovalov | Kas lasteaiad on ajale jalgu jäänud?

Kuuekümneaastane staažikas pedagoog, kelle pilgu peale on seni kõik vakka jäänud, vaatab otsa naksakale nelja-aastasele, kes selle peale teatab: „Minuga nii ei ülbitseta!“ ja maha sülitab. Mida õpetaja sellises olukorras teha saab? Ja mis võiks olla lasteaiarühma suurus, et õpetaja jaksaks?

Lasteaiad tekkisid siis, kui tekkis vajadus kodust tööl käia. Kui mitu põlvkonda ei elanud enam koos rehitares. Sel ajal ei teadnud ega rääkinud keegi „positiivsest ja rahumeelsest vanemlusest“, pigem oli valdav põhimõte, et laps räägib siis kui kana… noh, teeb ta siis mida ta teeb. Ja paraku nii kurb kui seda ka tunnistada ei ole, ajal kui õpetaja sõna oli seadus ja iga pisimgi vasturääkimine resulteerus kõlava joonlauaplaksuga vastu näppe, selline kombinaatsüsteem toimis.

Kas keegi meist tahab seda aega tagasi? Arvan, et mitte. Oleme nii inimestena kui sootsiumi kui tervikuna edasi arenenud ja pooldame lapsekeskset, tundekeskset ja kindlasti vägivallavaba kasvatust. Koduses keskkonnas on vanemal võimalik oma lapsega üks ühele suhelda ja teda emotsioonide reguleerimisel ning probleemide lahendamisel toetada. Olen täiesti kindel, et lastega olukordi läbi rääkides ja neile rahumeelselt kuid kindlalt piire kehtestades kasvatame lapsi, kes tunnevad ennast ja oma piire, oskavad end kehtestada ja saavad edaspidises elus hakkama. Kahjuks ei ole neid kodust tulnud ja rahumeelselt kasvatatud lapsi võimalik lasteaias ja koolis samamoodi toetada.