IHUÜKSINDA ELULÕPUS | Tütar jäi surevat ema hooldades igasuguse abita. „Lootsin, et nüüd saab ema valuravi, tema piinad lõppevad, aga...“

Dementne ja segaduses. Meeletutes valudes. Tillukeseks kuivetunud, kehakaalu heal juhul 40 kilo. Armastavast emast olid alles vaid luu ja nahk. „Kõik oskavad mulle ainult öelda, et pean emale rohkem juua andma. Ta ei taha juua. Missugusest praost meditsiinisüsteemis peaksin läbi pugema, et saaks mingitki abi?“ ahastab tütar, kes üle aasta võidelnud ema väärika siitilmast lahkumise eest.

Ida-Tallinna keskhaigla erakorralise meditsiini osakond (EMO). Arstile pääsu ootavate patsientide vahel istub segaduses vana naine. Mantel on talle selga aidatud, aga pluusi nööbid lahti nõnda, et alussärk paistab. On kõige külmem talveaeg.

Ta ootab, et tütar talle järele tuleks. Kiirabi viis naise haiglasse, kuid taaskord ei leitud teda pikka aega piinavale kõhuvalule selgitust. Kohalejõudnud tütrele ei selgitata, mida emaga tehti või kuidas edasi toimida. Ükski meditsiinitöötaja ei tule dementset patsienti oma lähedasele üle andma.