Ove Musting: „Seda, et koroona võtted katkestab, ei juhtunud ühe korra.“

„Kui koroona peale tuli, siis see oli jube,“ tunnistab mängufilmi „Kalev“ režissöör Ove Musting (pildil). „Valmistasime suure meeskonnaga võtte ette, olime harjutanud ja treeninud, ent siis tuleb koroona jälle peale, öeldakse, et kõik läheb lukku ja midagi enam teha ei saa. Seda, et koroona võtted katkestab, ei juhtunud ühe korra. Meil juhtus seda circa viis korda kaheaastase perioodi sees ja see oli päris muserdav.“ Nii kestiski „Kalevi“ tegemine lõpuks kuus pikka aastat, ent valmis ta sai. Ning EFTA-l nimetati Ove kui režissöör ja linateos ise aasta parimaiks.

Kiusatuslikku mõtet, et jätaks „Kalevi“ sinnapaika ning ootaks paremaid aegu, tegijate pähe ei tekkinud. Mitte kordagi. Mis sest, et pauside aegu oli motivatsioon pärsitud. „Siht oli nii suur, ettevalmistus oli nii suur, et küsimust polnud,“ lausub režissöör. „Pigem oli see väsitav, kui oled võtteiks valmis, aga jälle öeldakse, et ei saa, ning tekib sundpaus.“

Vaatamata kõigele ei andunud meeskond alla. Näitlejad treenisid kui hullumeelsed, et kinolinal sportlase mõõtu välja anda. Mis valemiga režissöör oma näitetrupi treenima sai, sest koormus oli ju vägev? „Näitlejaid sai cast'itud päris pikalt,“ meenutab Ove. „Mu enda tahe oli mitte mängima võtta sportlasi. Näitlejate ampluaa on ju ikkagi palju laiem. Ning eks sai näitlejaile ette loodud ka pilt, mis neid ees ootamas on, et see ei ole jalutuskäik aasal, aga nad tulid sellega kaasa. Ega nad olnud meil ju 20aastased poisikesed, vaid mehed, kel on kunagi olnud spordivigastused – nii et meil olid kogu aeg pöidlad pihus, et kellegagi ei juhtuks midagi. Oli ju olukordi küll, kus näitlejail põlved või mõned liigesed alt hüppasid.“