MÕISTUS PÄHE TAGUMIKU KAUDU?! „Aitäh, kallis isa, et rihma andsid!“ ja „Sain lapsena halastamatult peksa, tegelen traumaga siiani.“

Hiljuti Õhtulehes ilmunud artikkel laste kehalisest karistamisest vallandas lugejate seas tulised vaidlused. „Kui rääkimine ei aita, aitab rihm!“ kõlab tüüpiline kehalise karistuse pooldajate arvamus. „See kohutav taak on saatnud mind kogu elu!“ meenutab aga lapsena rihma saanud naine.

Mille kõigega pole Eesti inimesed kere peale saanud – vitsa ja rihmaga, püksipandla ja hüppenööriga. On neid, kes meenutavad seda õudusega: „Kahjuks ei lähe see tunne ka 50 aastaga mööda. Eriti alandatuse ja kaitsetuse tunne.”

Samas on mõni kindlalt veendunud, et mõistus lähebki pähe tagumiku kaudu. „Sain rihma. Lapsi kasvatati, mitte ei voolitud neist helbekesi!“ kirjutab üks lugeja uhkusega. (Kursiivis on Õhtulehe lugejate arvamused.)