JUHTKIRI | Veebi anonüümsus on nii petlik, kui üldse olla saab

Sotsiaalmeedia koidikul tundusid jututoad ja küberkeskkonnad põneva, ent ohutu lapsemänguna. Väike flirt Orkutis, feimi ja respekti Rate'is, mõnes jututoas suvalise jutu ajamine. Praeguseks võib veebis „suva mulli“ ajamine isegi kriminaalkorras karistatav olla. Ja online-keskkonnas tehtud kuritööd ongi päriselt olemas.

Paraku on ikka veel inimesi, kellele tuleb kübermaailm üllatusena. Meditsiinitöötaja, kes arutab poolavalikus foormis oma patsientide tundlikke isikuandmeid ja postitab lisaks veel abitus olukorras patsendist pildi, läheb selgelt üle piiri. Samamoodi oleks kujutlematu, et õpetaja jagab foorumis oma laste vigaseid töid – ikka selleks, et paremini õpetada.

Ärge saage valesti aru – kõik need juhtumid, kus on vaja märgata ja tegutseda, peakski saama esile kergitatud, kuid mitte laiema avalikkuse ees, vaid siiski privaatsust jälgides. Veebi anonüümsus on aga nii petlik kui üldse olla saab – iga sisestuse taga on elektrooniline jäljerada postitajani, mis võib püsida igavesti. Seetõttu on isikuandmete kaitse muutumas üha valusamaks teemaks.