MAIRE AUNASTE | Ka jõulude ajal üksi olles saab vaadata hinge nagu küünlaleeki… Tänus, et saatus, aeg ja esivanemad on võimaldanud sulle elamise ime

Detsembri alguses ehmatas mind hommikune uudistesaade infoga, et eelmise aasta andmetele tuginedes on fakt, et aasta jooksul kaotas Eestis elu „tänu“ juhuslikele kukkumistele 212 inimest. Ja see arv on suurem, kui autoõnnetuste ja uppumiste ohvrite arv kokku. Ühes aastas. Kusjuures kukkumised ei hõlma neid, mis järgnesid insultidele või infarktidele – juhuslikud kukkumised tähendavad komistamist vaiba nurga taha toas või libastumist tänaval…

Mind ei ehmatanud mitte statistika, vaid kõrvupidi tirimine reaalsusesse, et elu on hapram kui esimeste külmadega tekkiv tiigijää. Aasias pidavat lapsed 11kuiselt lastesõime minema ainult seetõttu, et 18aastaselt olla konkurentsivõimeline, astumaks parimasse kõrgkooli. Eks vanas Euroopas ole samamoodi – eelkooli minnakse nelja-aastaselt ja seda ikka selleks, et algkooli minnes oleks laps juba tark… Natuke kahju, et vaevalt kaela kandma hakanud inimesehakatised peavad nii vara hakkama koolivormi kandma ja kaisukarude asemel tassima kaenlas raamatuid ja pinaleid. Maailm vajab aga tarku inimesi ja enamik neist võrsub pilvede poole ikka kooli kaudu. Tulevaste maailmavalitsejate emad-isad isegi ei tunne sellist sõna nagu „juhuslikkus“.