Viiuldaja Hans Christian Aavik: olin keelpillimängijate unistuste ülikooli jaoks mees metsast. Seal polnud ju kunagi õppinud ühtegi eestlast...

„Ma arvan, et mind hoidis juba lapsena viiuli juures uudishimu. See uudishimu hoiab mind veel siiamaani pidevalt töös – mida saan veel selle pilliga teha ja kuhu veel edasi minna. Otsimishimu ei tohiks kunagi ära kaduda. Peab olema pidev optimism, et alati on veel midagi, mida avastada,“ ütleb andekas noor viiuldaja Hans Christian Aavik (25), kes õpib praegu ainsa eestlasena keelpillimängijate unistuste ülikoolis – Kronbergi akadeemias. Ta avaldab, et kuigi tema tähelendu vaadates võib jääda mulje, nagu oleks tal kõik väga kergelt kätte tulnud, on tal elus olnud korduvalt tagasilööke.

Kõrvulukustav aplaus, vilistamine, trampimine, vaimustushuilged. Saalitäis inimesi Estonia kontserdisaalis tõuseb püsti ja kutsub raugematute ovatsioonide saatel esinejad lavale tagasi. Veel kord. Ja veel kord... Lisapala. Teine lisapala. Kuulajad ei väsi plaksutamast. Nii ülevoolav vastuvõtt kammerkontserdil on siin harukordne. Aga harukordsed on ka esinejad, noored andekad muusikud – viiulisolist Hans Christian Aavik, kellega koos musitseerisid tema abikaasa, pianist Karolina Aavik, Kronbergi akadeemia keelpillimängijad ja maailmalavadel esinevad eesti muusikud. Kõlasid Kristjan Randalu ja George Enescu teosed, mis nõuavad meisterlikku muusikukätt.