JUHTKIRI | Loomaaia mured – kelle tegemata töö oli see, et asjad nii hulluks läksid?

On enam kui kurb, kui loomaaed kannab endast kõiki halbu klišeesid – loomade vangla, kus asunikel on nii halb olla, et nad järjepanu üle vikerkaare teisele poole kõiksust kolivad. Tallinna loomaias paraku sinnapoole kippuski.

Tallinna loomaia plussid pole (veel) ultraloomasõbralik lähenemine või maailmas hetkel nii menukas interaktiivsus, kus piiratakse pigem inimesi, aga mitte loomi. Pigem on see miski kodune, omade keskel olemise õhkkond. Me teame loomade nimesid. Osa neist on saanud omaette staarideks. Asutused on neile vaderiteks. Iga uudis loomaiast pälvib avalikkuse tähelepanu. Paljud keskealised saatsid lapsepõlves oma taskuraha sinna, et panustada igatsetud elevandimaja rahastamisse (valmis aastal 1989). Kõik lapsed oskavad laupäeval loomaaeda lunida. Seda valusam on lugeda uudiseid, kus armastatud asukad surevad tõeliselt tobedate ja välditavate õnnetuste tagajärjel.