RAJU BOHEEMLASELU LÕPP | Kunstnik Albert Gulk: „Mul tuli surmahirm peale. Mõtlesin, et varsti annan otsad!“

„Kas tahad Peetrile järele minna?“ pärisid tuttavad kunstnik Albert Gulgilt (54) murelikult, kui teda kesk Rüütli tänavat kohtasid. „Olin õllene, mul oli õllepudelgi näpus,“ kirjeldab Albert, toonast olukorda. Hiljuti oli liigne napsutamine võtnud elu tema sõbralt, kunstnik Peeter Allikult. „Eks see oli valus ütlemine. Ega ma tigetsema hakanud, kurva meelega kõndisin edasi, istusin pingile ja olin seal oma nukrates mõtetes. Olin Peetri surmast šokeeritud, oli ta ju alles 53aastane, aga juba end surnuks joonud. Ma ei tahtnud talle järele minna.“

Kui Albert kodukülast Tartusse kunstikooli õppima tuli, kulges esimene aasta rahulikult. „Elasin erakas ja olin viisakas,“ räägib ta. „Aga kui 1993. aastal maaliklassi elama kolisin, sest mul polnud kuskil olla, siis käis igal õhtul väike õllejoomine. Nii see õlletamine vaikselt pihta. Kolm aastat hiljem sain endale kunstimajja ateljee ja siis hakkas see tasapisi klubiks kujunema. Kõik, kes ei jaksanud koju minna, said minu juures öömaja. Niiviisi algas minu seiklusrikas elu.“

Too elu stiilis „nagu homset ei oleks“ ei püsinud üksnes kunstimaja seinte vahel. Lemmikpaigaks kujunes Zavood. „Vahelduva eduga käisin seal iga päev, siis kui napsutasin, tunnistab Albert. „Ega mul napsutamisel pikki pause olnudki. Boheemlane nagu ma olen. Läksin kohale, kui igav oli olla, siis seltskonna mõttes suitsetasin. Mul oli sõpru-tuttavaid küll, kes kohe sigaretti pakkusid. Jäin seltskonda istuma, tasapisi hakati mulle õlut välja tegema. Elu käis niimoodi hommikuni välja. Iga õhtu oli huvitav, sest kunagi ei teadnud ette, mis juhtuda või keda kohata võib.“