KONTORITÖÖLT TALUPERENAISEKS! Ahisilla Kelli Talving: tuttavate seas kas rõõmustati või läks süda pahaks sellest, mis meid ees ootab

„Elasime rõõmsalt kommunikatsioonijuhi ja tehnoloogiaõpetaja elu, kuni meie pere suurenes. Armastan oma eriala väga, aga kui hommikul kell seitse peab toast väljuma, et lapsed lasteaeda viia ja kogu perega alles seitsmeks õhtul koju tagasi maandume, siis jääb ainult tund aega koos olemist. Lapsed on ju korra elus väikesed ja see aeg läheb kiiresti mööda. Ma tahtsin suuremat osa selles ajast. Tahtsin nende jaoks olemas olla ja ka ise sellest ajast viimast võtta. Midagi oli vaja muuta,“ kirjutab elus kannapöörde teinud Ahisilla taluperenaine Kelli Talving.

Olime enda talus ettevõtlusega tegelemist südames ammu soovinud, aga teod olid jäänud selle taha, et ühtegi heurekat, tähtede joondumist või soosivat saatuslikku hetke polnud meile ette tulnud. Kuulates teiste talunikuks saamise lugusid, siis põhjuseid on väga erinevaid. Paljudel on vanemad (isegi mitu põlve) elupõlised talupidajad ning annavad kogu ettevõtmise nooremale põlvele üle. Teisi on elu keerdkäigud ja palgatöö sobimatus viinud enda järgi kohandatavale töökohale maale ning mis siin salata, osadel ikkagi on see suurepärane idee ennast üllitanud, mis innustab ühte jalga teise ette seadma – sihiks maapiirkonna ettevõtja elu.

Meie tee algas konkreetse ja kaalutletud otsusega – hakkame talunikeks! Reaktsioon tutvusringkonnas jagunes kaheks: osad rõõmustasid hulljulge mõtte üle ja teised ütlesid, et neil läheb süda pahaks kui mõtlevad sellele, millega ennast seome ning mis töö meid ees ootab. Endal oli tundeid korraga päris palju. Rõõm ja elevus selle pärast, et saame oma kodus ettevõtlusega tegelema hakata ja rohkem enda kodu ja eluga tegeleda. Samas valitses tohutu hirm ja kuklas tagus mõte, et mida me ometi teeme. Kuidas me mõlemad täiesti uues valdkonnas hakkama saame ja kas üldse on selliste valikute peale leib lauale tuua?