EESTI POLIITIKA HÄBIMÄRK | Kalle Käsper: välisminister Margus Tsahkna sõi genotsiidi tunnustamise osas sõnu. See sülitas armeenlastele hinge

Oh, kuidas ma rõõmustasin, kui lugesin meie välisministri sõnu, et Eesti peab tunnistama Armeenia genotsiidi! Ma ju tean, missugune võikusega türklased hakkama said, tean, et Armeenias ei leia peret, keda see poleks puudutanud, ja olen ka näinud kurbust, mis tänini peegeldub armeenlannade silmades. Muidugi, ma märkasin, et see oli öeldud visiidil Armeeniasse, kuid mis tähtsust sel on? Välisministri sõna on välisministri sõna. Eriti meeldis mulle tegusõna „peab“ – tõepoolest peab, see on meie kohus nii maailma ajaloo kui ka oma südametunnistuse ees.

Mõelge ise – oleme kategooriliselt hukka mõistnud Ukraina sõja, oleme sellele lisanud termini „genotsiid“. Kuid kas saab praegu Ukrainas toimuvat ligilähedaseltki võrrelda sellega, mis juhtus 1915. aastal Türgis? Venemaa territooriumil elab piisavalt ukrainlasi, kas venelased sunnivad neid - nii naisi, lapsi kui ka vanainimesi - minema jala Siberisse, nagu türklased ajasid armeenlased Mesopotaamia kõrbe, kus enamik neist suri nälga ning janusse? See pole nii, neid pole isegi mitte interneeritud.

Kui palju on hukkunud Ukraina tsiviilelanikke? ÜRO teatel on tänaseks ületatud kümne tuhande piir. Tegelikult on see arv muidugi märksa suurem, aga siiski väga kaugel pooleteisest miljonist, nagu oli hukkunud armeenlasi. Ja muide - ukrainlasi on üldse palju kordi rohkem kui armeenlasi, nii et protsendilises mõttes on vahe veelgi suurem. Kuidas saab siis olla, et me Ukrainas toimuvat nimetame genotsiidiks ja türklaste poolt toimepandut mitte? Kas meil häbi ei ole niimoodi genotsiidi mõistet väänata?