KRISTIINA EHIN | Jõulude vabatahtlik valgus

Mul on tunne, et teismelisena Balti ketis Eesti vabaduse eest seistes, seisin ka jõulude eest. Võimaluse eest neid põranda alla surutud pühi taas pidada. Aga mitte ka üle tähtsustada või üle pühitseda, täpsustan endale nüüd. Kuidas teha nii, et pealetükkivalt kaubanduslike, kiriklike ja tubaselt traditsiooniliste jõulupühade kiuste jääks alles valikuvabadus, värske õhusõõm ja jõulude vabatahtlik valgus?

Püüan ühe silmaga jälgida tänavat ja teisega katuseräästaid. Esimest selleks, et ise ei kukuks, ja teist selleks, et miskit kaela ei sajaks. Üle õla on mul kaks paari uiske. Sumpan kodu poole, tõmmates last kelguga enda taga. Käisime eriti kahara jõulupuuga kaunistatud Tartu raekoja platsil uisutamas. Kõlaritest oli just kõlanud Curly Stringsi ja Ivo Linna lugude vahele ka Euroopa Liidu hümn „Ood rõõmule“ – Beethoveni viisil ja Schilleri kujuteldavate sõnadega. Miks kujuteldavate? Sest ühise kokkuleppena kõlab hümn vaid viisina.