PAARISUHE EI PÄÄSTA ÜKSILDUSEST: ka teistega koos olles võib seda painavat tunnet kogeda

„Üksildusse tuleks minu meelest suhtuda kui janutundesse. Kui meil on janu, siis me ju tegeleme lahenduse otsimisega. Ka üksildust tuleb endale tunnistada ja selle painava tundega ei tohiks leppida,“ sõnab psühholoog ja portaali peaasi.ee koolitaja Elina Kivinukk.

Elina Kivinukk eristab oma igapäevatöös kolme tüüpi üksildust. Esmalt seoses uude elukohta kolimisega. „Me ju teame seda tunnet: kõik-kõik on uus septembrikuus!“ ütleb Kivinukk. Seda tüüpi üksildus on õnneks kõige kergemini ületatav. Üksildust võidakse kogeda ka mingil eluetapil, mil kiputakse end kaasinimestega võrdlema. „Näiteks: aga kõigil on juba pere ja lapsed, mina olen ikka üksinda,“ selgitab psühholoog. „Või: kõikidel teistel on juba oma kodud, mina üksi elan ikka üürikas.“

Kõige keerulisem on tema sõnul aga aidata inimest, kelle ümber on küll teised, kuid ta ei suhestu neist mitte kellegagi. „Kahjuks näitavad uuringud, et eriti palju on selliseid üksildasi paarisuhtes elavate inimeste hulgas. Tavapäraselt ollakse oma niisuguse üksildusega harjunud, see tuleb ilmsiks vaid traumaatilistes olukordades.“