TEATRIARVUSTUS | Kumma elu on lihtsam, kas koleda või ilusa inimese?

Kell on 18.43 esmaspäeva õhtul. Kohe-kohe algab Tallinna Linnateatri tükk „Kolemees“, mida on reklaamitud kui humoorikat vaadet kaasaja ühiskonna ideaalidele. Astun teatrimaja uksest sisse kerge põnevusega ja etteruttavalt võin öelda, et väljusin sealt rahulolevana.

Marius von Mayenburgi 2007 aastal esietendunud näidend „Kolemees“ on vaid ühes vaatuses. Saalis etenduse algust oodates on aega lavakujundust uurida. See on minimalistlik ja rekvisiidivaene. Aukoha võtab lava keskele pandud suur vett täis akvaarium. „Mänguaega on vähe, näitlejaid on seitsme tegelase peale ainult neli ja lavakujundus on väga lihtne. Eeldan, et see etendus seisab peamiselt näitlejate võimekuse najal,“ jõuan mõelda enne, kui saalis tuled tuhmuma hakkavad.

Lavastuse peategelane Lette on elevil. Tulemas on suur konverents, kus ta saab sadade inimeste ees esitleda oma uut leiutist, milleks on uus pistikumudel. Lette heale tujule tõmbab vee peale uudis, et talle täiesti arusaamatul põhjusel saadetakse konverentsile ettekannet tegema hoopis tema assistent. Ülemust pikalt pinnides saab Lette lõpuks teada otsuse tegeliku põhjuse.