VEEREVAD KIVID | Annika Laats: surmal ega kannatustel, õelusel ega valel ei ole viimset sõna

Elus on nii mõndagi, mida me muuta ei suuda. On asju, mida tahaks kangesti paigast nihutada, mõnda asja olematuks muuta, mõnda parandada. Ja mõnda saabki. Aga on probleeme, mis ei lahene. On takistusi, mis jõllitavad sulle otsa nagu mornid kivirüngad. Neid ei anna kõigutada. Sa oled ehk nii mõndagi püüdnud, oled kõvasti vaeva näinud, aga tunne on, nagu jookseksid vastu müüri. Lõpuks lööd käega.

Nendest hiiglaslikest kivirünkadest ma täna kirjutangi. See võib tunduda veider, sest ülestõusmispühad seostuvad pigem värviliste munade, mitte hallide kividega. Munade veeretamisega saab igaüks ise hakkama, kivid naljalt minema ei veere. Need piiravad meid ja nende sõnum on, et tegelikult ei muutu miski. Edasiminek on takistatud, unistuste rajad umbes, kõik jääb, nagu on. Muutub vaat et hullemakski.