PALJU ÕNNE! Juubelit tähistav teatrijuht Velvo Väli: „Alkohol ja mina saame väga hästi läbi. Mina ei vaja teda ja tema ei vaja mind.“
Küsides 1. aprillil juubelit tähistanud Rakvere Teatri juhilt Velvo Välilt, kas pokaal ta käes on pooltühi või pooltäis, tuleb teatrimehelt kiire vastus: „Rääkides otse ja mitte kujundlikult, siis ütlen, et alkohol ja mina saame väga hästi läbi. Mina ei vaja teda ja tema ei vaja mind. Aga kui minna kujundlikuks, siis arvan, et see pokaal on ikka pilgeni täis. Sest mind on õnnistatud mulle kordamineva tööga, lastega, perega, kolleegidega enda ümber ja teatriga, mis hinge toidab.“
„Loomulikult on elus raskeid hetki, aga patt oleks täna öelda, et klaas on pooltühi,“ räägib Velvo silmade särades. Samas tunnistades, et keskeakriis on temalegi tuttav teema. „Inimene, kes ütleb, et ta pole kunagi keskeakriisi põdenud, ei oska võib-olla enda sisse vaadata. Sest on ju hetki, kus sa põled rohkem, siis jälle vähem.“ Samas ei arva Velvo kindlasti, et just see sai tema ja nüüdseks juba endise Rakvere Teatri näitleja Natali Väli lahkumineku põhjuseks eelmise aasta lõpus. Keskeakriis pole kunagi ühegi lahkumineku põhjuseks, usub Velvo. „Ka meie loole ei tahaks ma kindlasti sellist silti külge panna. Et kui saabub keskeakriis, peab suhe katki minema,“ lõpetab ta siinkohal selle teema.
Ületuleval aastal saab 30 aastat, kui 1996. aastal lavakooli 17. lennu lõpetanud Velvo maabus näitlejana Rakvere Teatris. Seega on ta siin nüüdseks olnud üle poole oma elust. Üheks põhjuseks peab ta seda, et üsna kiirelt sai talle omaseks Rakvere kui linn. „Mis mõnede sõnul on liiga vaikne ja unine. Mõnigi kursusevend ütles, et arusaamatu, lähed pühapäeval kodust välja ja liigud kesklinnast teatrisse, aga sulle ei tule vastu ühtegi inimest. Samas minu, kes ma ühtepidi olen pärit pea sama suurest linnast ehk Kuressaarest ja teistpidi ei otsigi alati rahvarohkeid paiku, võttis see linn mu üsna ruttu omaks. Nii et see keskkond on mulle kuidagi istunud,“ märgib ta, miks on ennast nii sügavalt Rakverre istutanud.