JOODIKUST EMA, ALASTI LAPSEHOIDJA: poisipõlves traumeeritud Marlon Brandost sai halastamatu võrgutaja, kes varjas oma haavatavust

Musklis biitsepsite ja altkulmupilguga Marlon Brando kehastas Hollywoodi macho-kultuuri ning hõõgus allasurutud raevust ja seksuaalsusest. Suguvennad kadestasid, naised andusid – ja said valusad vitsad. Loomalikuks peeti Brandot surmani, eks seda soodustanud ka tema raevupursked ja kahtlase väärtusega väljaütlemised. Kuid karm koor varjas veritsevaid hingehaavu poisipõlvest. Ja Brandos oli varjul ootamatuid sügavusi.

„Olen tihti mõelnud, et kui ma poleks olnud näitleja, oleks minust saanud pettur ja ma oleks trellide taga lõpetanud,“ kirjutas Marlon Brando (1924 – 2004) 1994. aasta autobiograafias „Brando: Songs My Mother Taught Me“ („Brando: ema õpetatud laulud“. See, et Brando pätiks ei läinud, on kogu maailma filmikunstile tohutu, põlvkonnaülene võit. Legendaarsete Hollywoodi filmide „Tramm nimega Iha“ (1951), „Ristiisa“ (1972) ja „Viimane tango Pariisis“ (1972) täht andis uue sisu sellele, mida tähendas olla näitleja ja staar, kirjutas Vanity Fair mulluses artiklis.