MIKS EI JÕUA MEIE SUURKUJUD KINOLINALE? Režissöör Hardi Volmer: ma pole kuulnud, et keegi oleks liikunud ringi, eluloofilmi mapp hõlma all

Miks ei taha keegi ette võtta eluloolist mängufilmi Ita Everist või Aarne Ükskülast, Paul Pinnast või Milvi Laidist, Konstantin Pätsist või Jaan Tõnissonist? Need nimed on vaid väike hulk Eesti legendaarsetest suurkujudest, kelle markantsest elust võinuks ammu linateose luua.

Kui režissöör Hardi Volmer läks vastu esimesele võttesuvele mängufilmiga „Johannes Pääsukese tõeline elu“, seisis ta lõhkise küna ees. Eesti esimesest filmitegijast kõnelev linateos ei vaevelnud mitte üksnes raha-, vaid ka kostüümiprobleemides. Suurem osa ajastukostüüme siinsetest ladudest oli rännanud „Tõe ja õiguse“ võtteplatsile. „„Tõde ja õigus“ oli megaprojekt, kõik ajastukostüümid läksid sinna,“ meenutab Volmer. „Meie saime riismed, mis nendest üle olid jäänud. Kui samal ajal ikkagi megaprojekti filmiti, jäi meile see, mis santidele sealt laua pealt pudenes. Meile ei jäänud paraku väga palju nippimismaad.“

Film Johannes Pääsukesest sai kõige kiuste valmis. Esilinastus aastal 2019 ning kogus esimesel aastal 25 287 vaatajat. Ent teekond võtteist esilinastuseni oli mõõtmatult kärniline. „Ses mõttes oli keeruline, et Eesti riik otsustas seda filmi mitte rahastada,“ tõdeb Volmer mõrult. „Teha ajaloost filmi ilma rahata on keeruline, muud keerukust seal ei ole. Kõike saab ju kätte, materjalides sorida, kus iganes.“ Ajaloolise tausta kokkupanemises polegi Volmeri sõnul probleemi. Kõik murekohad tulevad puuduvast rahast.