Ene Rämmeld: „Minu väike nina ütles, et kui tubli sa ka ei oleks, see mees jätab su maha. Ükskõik, kas olen tema naine või armuke.“

Kui Ene Rämmeld (77) 1981. aastal kohver näpus ja poeg käekõrval Nõukogude Liidu tolmu jalgelt pühkis, oli tal pisar silmas. Mitte punariigi pärast, kust ta pages, vaid inimeste ja teatri pärast, mis Eestisse maha jäid. Ning lavastaja tõttu, kes võinuks talle kinkida surematuse Eesti teatrilaval. Ent Ene oli otsuse teinud. Abikaasa ja Prantsusmaa kasuks.

Mõistagi tahtnuks ta särada teatrilavadel ja filmides. Mõistagi soovinuks ta olla mehe kõrval, kes seda kõike talle koos suure armastusega pakkunuks. Ent Pariisis ootas teda abikaasa Vladimir-Georg Karasjov-Orgusaar ja turvatunne. Tõsi, terve Nõukogude Eesti oli kursis, et too filmirežissöör on Prantsusmaale pagenud ja Ene häbitult maha jätnud, ent tõde teadis üksnes abielupaar ise.

„Mina olin nõus, et tema läheb Pariisi, see kõik oli kokku lepitud,“ tunnistab Ene. „Laulsin viis aastat kõigile, et ma ei teadnud mitte midagi, aga ei osanud elus arvata, et see kõik kestab nii pikalt – viis aastat. Mul oli vaja kuidagi ellu jääda, aga mulle öeldi näkku, et enam ma loomingulist tööd teha ei saa, kui ma tahan minna mehele järgi. See oli julm, käisin Tallinnas kõik need aastad ringi kui pidalitõbine. Tuttavad ei julgenud minuga enam rääkidagi, kõigil oli kabuhirm.“