Helluse ja pidulauata emadepäev: „Iga päev palun magama heites jumalat, et ema oleks minu vastu armastusväärsem ja mõistvam.“

Maikuu teisel pühapäeval tänavad paljud juntsud ja ka suureks sirgunud lapsed oma ema lillede ja kallistustega. Paraku ei ole see mitte kõigi jaoks rõõmus ja tähendusrikas päev. Kui suhtes emaga on armid ja läbisaamine pole soe ega lähedane, võib talle küllaminekut ja pidulauas armsate mälestuste jagamist asendada heal juhul vaid lakooniline sõnum või jahe telefonikõne. Oma lugusid jagavad avameelselt kolm naist, kelle nimed on muudetud.

Lähedane suhe lapse ja ema vahel on nagu pehme sulgpadi, mis hoiab, kaitseb ja pehmendab kukkumist elu munakivisillutisega radadel. Emalt saab laps kaasa turvatunde, hoole ja armastuse ning teadmise, et ema mõistab ja toetab alati, ükskõik, mis elus ka juhtuks. Vahel aga ei suuda või ei oska emad seda oma lastele pakkuda. Just mõistmisest, südamlikkusest ja tundest, et ema on alati oma lapse poolt, on kõik kolm selle loo peategelast elu jooksul kõige rohkem puudust tundnud. See on saanud komistuskiviks ka nende praegusel läbisaamisel emaga. Oma ema peavad nad küll emadepäeval viisaka põgususega meeles, aga enamaks puudub neil soov ja jaks.