ARVUSTUS | Olavi Pihlamägi: kas sellist Eurovisioni me tahtsimegi?

Nii võib küsida peaaegu igaüks, kes eelmise nädala Malmö lainetel viskles. Just nimelt viskles, sest mingi närvilisus ja ebaselgus oli kogu aeg muusikalahingute rindeteadetes. Ma arvan, et ühe väga vale otsuse tegi EBU (Euroopa Ringhäälingute Liit) kohe võistluse algetapis, kui lubati võistlema verist sõda pidav juudiriik. Ma ei hakka arutama, kas see on kaitsesõda või midagi muud, kuid sõda on sõda! Miski poleks olnud loogilisem, kui oleks otsustatud – enne rahu ja siis laulud.

Teine väga vale otsus tehti – muide, Eurovisioni ajaloos esmakordselt – Hollandi esineja Joost Kleini diskvalifitseerimisega finaali eel. Kas Europapast laulev artist, kes väidetavalt ärritunult tõukas lavalt green room’i minnes pealetükkivat naisoperaatorit, vääris sellist karistust? Kallid õigusemõistjad, kes te ilmselt ise pole suurürituse närvipinges ei laval ega lava taga olnud, arvestage selle sündmuse peategelas(t)e ehk artisti(de) psüühilist seisundit, kus üks vale liigutus võib vallandada tormi.

Tänavu oli psühholoogiliselt kõige raskem ilmselt Iisraeli esindajal Eden Golanil, kelle ballaadi „Hurricane“ saatis saalist halvustav vilekoor ja buutamine. Arvasin, et see saalist tulev negatiivsus, mida korraldajad pealemängitud aplausiga igati summutada püüdsid, mõjutab ka hääletuse tulemust, kuid eksisin, sest juute elab maailma eri riikides piisavalt, et oma esindajale rohkelt hääli anda. Rahvahääletusel sai Golan teises poolfinaalis kõige rohkem hääli, jäädes finaalis napi 14 punktiga alla Euroopa lemmikule, horvaat Baby Lasagnale ja platseerudes viiendaks.