ESTONIA TEATRI JUURDEEHITUS | Lauri Saatpalu: kas me vajame koduks linna, kus elada, või muinaskalmet?

Suur UNESCO ise on painutanud end pöördumaks tillukese matsirahva poole, teatanud, et matsirahvas on kõik puha valesti teinud ja mingit teatrilaiendust ehitada ei tohi. Hakkavad veel kunsti tegema, aga seda on laias ilmas niigi palju! Kui tahavad, ehitagu mere äärde, metsa või mäe otsa kuus korda kallimalt, aga surnuaiaks taandatud vanalinna kõrvale ehitamist ei tule.

Käin mitu korda nädalas koeraga läbi vanalinna ja möönan, et seda kultuuripärandi Ecxelisse topitud kvartalit võib päikeselisematel päevadel ka teemapargiks nimetada. Välismaised sisseviskajad kutsuvad lahkesti sajaseid luhvtitama, maailma rahvaste esindajad teevad päevapilte, Kalamaja poolt kesklinna ja vastupidi tõttavad eestlased mängivad kohalikke…

Pseudo-lunapargi tekkimisele on enim kaasa aidanud aastaid linnarahvast terroriseerinud partei naased. Ablas rendiisu on peletanud taanduma vähegi mõtlevad ettevõtjad, kel plaanis tegutseda rohkem kui paar aastat. Mina mäletan lapsepõlvest, et vanalinnas olid liha- ja piimapoed, popid kohvikud, värkstoad, kingsepad, kellassepad, nukukliinik, pagaritöökojad, looduse pood, mõistliku hinnaga toidubaarid, kinod, fotoateljeed, inimesed, kes siin elasid...