ELU VALUSAIM EMADEPÄEV | Manona Paris: nad ütlesid, et karjuge, kui see aitab

See pidi olema kena vaikne emadepäev — hommikul pannkoogid, hiljem kena rattasõit mere äärde. Ent siis läksid asjad hulluks: selle asemel, et õhtupoolikul minna poodi hortensiaid valima, võitlesin valuga, millesarnast ma ei teadnud, et on olemaski. See on lugu, kuidas elu võib muutuda sekundiga. Ja kui palju oleneb neist, kelle kätte sa sellisel hetkel satud.

Kõigepealt paar sõna – ma olen enda meelest kogenud ja ettevaatlik rattur. Pigem võtan ratta käekõrvale, kui üle tee lähen, mida olen näinud tegevat väga väheseid. Mina sõidan lehviva kleidi ja ilusa lillelise kiivriga, mul on selle jaoks kohandatud (rattakaitsed jms) suur ja ilus helesinine Electra linnaratas.

Tallinnas Kopli taganurgas on meeleolukas vändata. Liinidele on kerkinud ilusad uued majad. Rand. Päike. Kuid mitte kõik pole uhke ja läikiv. On kohti, mis kannavad eelmiste aegade pitsereid. Esiratas blokeerub ühes sellises teevaos ja ma kukun aegluubis rattast üle. Otse põlvele.