FILMIARVUSTUS | „Kunst ja külm sõda“ – kellele ja milleks? Liiga palju liiga vähese ajaga

Läksin Sandra Jõgeva uut dokumentaalfilmi „Kunst ja külm sõda“ vaatama suurte ootustega: olles kasvanud nõukaajal peres, kus kõik Kunstihoones toimunud suured kevad- ja sügisnäitused olid pühapäevastesse pereürituste sarja sisse kirjutatud, rääkimata vahepealsetest väiksematest näitustest, arvasin, et olen teemaga piisavalt kursis, et kinos mitte magama jääda. Eksisin.

Film alustab keskelt, ilma mingi sissejuhatuseta või autoripoolse kommentaarita. Iseenesest on hea, et režissöör ei tee vaatajale hinnaalandust ja eeldab, et me kõik oleme teemaga suurepäraselt kursis või nagu filmikriitik nädalalehes ilmunud arvustuses ütles, et „Eestis räägitakse seda lugu mõningate variatsioonide ning väiksema detailsusastmega juba lasteaias“. Kahjuks ma lasteaias ei käinud ja seega puuduvad mul ka elementaarsed teadmised nõukogudeaegsest alternatiivsest kunstiskeenest.

Film on üles ehitatud USA dokumentaalfilmidele omase skeemi järgi – alguses kerge kollaaž loos ette tulevatest rääkivatest peadest ja seejärel lõikude kaupa intervjueeritavad ise, saatjaks korduvad katteplaanid arhiivikaadritest.