Pean saama Brüsselisse, muidu suren! Millise kandidaadi jaoks on Euroopasse pääsemine eluküsimus?

Euroopa parlamendi valimised seisavad ukse ees. Sel nädal annavad valijad oma hääle ja otsustavad, kes saavad šampanjaga tähistada pääsu Brüsselisse ning kes peavad mõtlema, mida oma eluga üldse peale hakata.

Vaieldamatult käib kõige pinevam taplemine konservatiivsete härrade vahel. Ja taplemine sõna otseses mõttes. Selg vastu seina on nii EKRE esimehel Martin Helmel kui ka praegusel eurosaadikul Jaak Madisonil. Kui Helme ei pääse erakonna esimehena, partei nimekirja esinumbrina (kelle taga on kogu erakonna jõumootor) Euroopa parlamenti, oleks see kahe aasta jooksul teine häbiväärne põrumine. Mäletatavasti kaotas EKRE 2023. aasta riigikogu valimistel kaks tooli – 17 tuharaalust Toompeal oli pimesi juhti järgivatele ekrelastele niivõrd suur pettumus, et perekond Helme aadressil pruugiti suisa kriitilisi sõnu. Kaotus näitaks, et Helmede võimukants mureneb jätkuvalt ning erakonna edasise edu nimel tasuks mõelda värskendusele – sealhulgas kaaluda, kas juhi perekonnanimi peab ikka olema Helme.

Madisoni jaoks on eurovalimised puhtalt eksistentsiaalne küsimus: kui kuldset lennupiletit Brüsselisse ei tule, kas siis tuleb tööriietus ehk ülikond ja lips tolmu eest kappi peita? Võitluse tõsidusest kõneleb ainuüksi tõsiasi, et Madison on pidanud kampaania kõrvalt peksma maa sisse jutte, et on murdnud truudust oma lapse emale ja ahistanud võõrast naist. Helme on aga sunnitud eirama küsimusi vladimirputinlikust juhtimisstiilist ja kahtlastest rahaasjadest. Väärib meenutamist, et ka Keskerakonna viimatised juhivalimised läksid Tanel Kiige ja Mihhail Kõlvarti leeri vahel üpris tuliseks ja isiklikuks.