SARJAARVUSTUS | KUUMAHOIATUS! Kostüümidraamat „Bridgerton“ vaadates võivad prillid uduseks minna

Kuna kuumalaine ajal ei ole mõistlik südapäeval õule jalutama minna, istusin maikuu viimasel nädalal teleka ees ja kaesin oma silmaga üle, mis fenomen peitub produtsent Shonda Rhimesi ja sarja looja Chris Van Duseni palju kõmu ja kirgi tekitanud sajas „Bridgerton“, mis nii Eestis kui maailmas voogedastusplatvormil Netflix vaatatavuselt esikohal on.

Tõtt-öelda sai mu huvi alguse sotsiaalmeediast, kus äsjalinastunud kolmanda hooaja keskset paari – Penelope Featheringtoni ja Colin Bridgertoni, lühidalt Polin, – igal võimalikul ja võimatul viisil reklaamiti.

Tunnistan, et kui sari 2020. aasta jõulude paiku Netflixi jõudis, proovisin seda ka korra vaadata, aga juba esimene seeria jäi pooleli. Võimalik, et mind segas eelhoiak, kuna Chris Van Duseni maailmas olid 19. sajandi „vanal heal Inglismaal“ kõik rassid võrdsed ning nahavärvil ei olnud mingit tähtsust, samal ajal kui ajalooliste draamade andunud vaataja teab, et britid on oma olemuselt snoobid ning võõraid naljalt seltskonda ei lase ning kuningliku perekonna segarassist liige pidi kõmuajakirjanduse tõttu ka 21. sajandil tagasi kodumaale sõitma. Seda, et regendiaegsel Inglismaal mustanahaline kuninganna oli, kelle õukonnas liikusid vabalt Aafrika päritolu õuedaamid ja aadlikud, saab parimal juhul fantaasiakirjanduse kilda lugeda.