Krimikirjanik Chris Carter: mu vaimne tervis on täielik katastroof, näen igal ööl õudusunenägusid ja ärkan värisedes

„Minu vaimne tervis on täielik katastroof. Ma teadsin, et see, mida ma mõrvapaikadel nägin, hakkab mind mõjutama. Mul oli aastaid igal ööl mitu õudusunenägu ning hetki, mil ärkasin värisedes ja üleni higisena ega saanud aru, kus ma olen. Ühel hetkel muutus see nii halvaks, et mu mõistus pidi midagi välja mõtlema, et sellega hakkama saada,“ räägib krimikirjanik Chris Carter (58), kes töötas aastaid kriminaalpsühholoogina, intervjueerides sarimõrvareid ja analüüsides mõrvapaikadel nähtut.

Festivalil HeadRead esinenud kirjanik on tõeline wunderkind, kes astus juba 15aastasena ülikooli. Kuna tema isa oli arst, mõtles ta, et läheb isa jälgedes, ent isa tõmbas sellele mõttele kiirelt kriipsu peale. „Ta võttis mu haiglasse kaasa ja tegi mulle „tuuri“. Ta viis mind igale poole: intensiivi, operatsioonisaali, psühhiaatriaosakonda... Pärast kahte tundi küsis ta, kas tahan endiselt arstiks saada, mille peale vastasin kiirelt ei,“ ütleb Chris naerdes.

Chrisi õnneks alustati ülikoolis samal aastal uue erialaga – kriminaalse käitumise psühholoogiaga, millest mõni aasta hiljem sai kriminaalpsühholoogia. Kursus algas vahetult pärast 1970ndaid, mida peetakse sarimõrvarite hiilgeajaks, mil tegutsesid näiteks Ted Bundy, BTK (Dennis Rader, kes iseloomustas end lühendiga BTK ehk bind, torture, kill (eesti k seo kinni, piina, tapa) – T. J.) ja Night Stalker (Richard Ramirez – T. J.). See oli aeg, mil psühholoogid hakkasid arutama, kas on mingi põhjus, miks inimestest saavad mõrvarid: kas see on seotud lapsepõlvega või peab nendega täiskasvanuna midagi juhtuma? Nad leidsid, et parim viis neile küsimustele vastuseid saada on hakata mõrvareid intervjueerima. Chrisi sõnul kirjeldab selle töö algusaastaid hästi seriaal „Mindhunter“.