KEDA LUBADA AUTOROOLI? Psühholoog Tiina Kalda: praegune süsteem inimeste turvalisust ei taga. Vajame sõiduvõimekuse mitmekülgsemat hindamist

Iga paari aasta tagant – enamasti pärast mõnda õnnetust – tõstatub teema, kas inimeste autojuhtimisvõimekust peaks paremini või sagedamini hindama. Sellele järgneb kohe vastureaktsioon, et vanemaealisi inimesi ei tohi kiusata, tegelikult on noored palju tormakamad ning põhjustavad proportsionaalselt rohkem õnnetusi. Pealegi piiravat infovahetuse parandamine inimõigusi. Kliinilised ja neuropsühholoogid (ning ka arstid) räägivad aga juba aastaid, et praegune süsteem ei taga inimeste turvalisust. Ei nende, kes autot juhivad, kuid ei ole selleks enam võimelised, ega ka nende lähedaste ja ülejäänud liiklejate oma.

Vanus on seejuures vaid üks, kuid prognoositavalt ja tõendatult riski suurendav aspekt. Uuringud näitavad, et liiklusõnnetusse sattumise risk kasvab järsult alates 75. eluaastast. Üle 65aastaste seas on dementsuse levimus üks protsent, aga vanuse kasvades haigestumise risk suureneb ning näiteks üle 90aastaste seas on see juba 50 protsenti.

Autojuhtimisvõimekust mõjutab aga siiski eelkõige inimese seisund, mis võib olla ajas kiiresti või tasapisi, pöörduvalt või pöördumatult muutuv. Sellest tulenevalt ei piisa ainult hindamise intervalli defineerimisest. Eestis on tervisetõendit teatud vanusest alates vaja uuendada kümne aasta asemel iga viie aasta möödumisel, aga Euroopas on ka riike, kus kontroll tuleb läbida kahe aasta tagant ning sagenenud kontroll võib alata 41. eluaastast.