KÄISIN TEATRIS | „Nõidkapteni needus“ Jõgeva külje all – just sellisel heinamaal peamegi merd!

Ühest küljest jäi „Nõidkapteni needus“ minu jaoks 35–40 aastat hiljaks. Teisalt – millegipärast need piraadilood ikka tõmbavad. Paar suve tagasi vaatasin koroonat põdedes läbi koguni sarja „Crossbones“ (maakeeli „Kolju ja kondid“), kus ilmselgelt said pärast John Malkovichiga rollilepingu sõlmimist raha ja ideed otsa. Eredaima mälestusena sest seriaalist on meeles fraasid „Saatan oksendab hispaanlasi“ ja „Tal on piraadi süda, aga prantslase ajud“.

Õnneks on minu poisipõlvest alates masinad nii palju edasi arenenud, et nüüd jõuavad lava- ja filmitehnika fantaasiaga sammu pidada. Õnneks on vahepeal ka kõvasti raha maailma juurde trükitud – vaja vaid leida produtsent, kes omakorda selle raha üles leiab.

Oi ma mäletan pettumust, kui Aino Perviku superteose „Arabella, mereröövli tütar“ lugemise järel filmi nägin. Kuhu jäid suurejoonelised merelahingud, kus fregatid piiravad brigantiine ning suurtükitules langevad mastid ja eestlaetavate püstolite paukudes vaprad mehed?