JUHTKIRI | Seksuaalõpe keskealistele ehk Kuidas nõukaajal olla naise viljakust ravitud sellega, et patsient saadeti sanatooriumisse

Viljakus on vananevas ühiskonnas järjest olulisem teema. Kui kaua see tegelikult kestab? Kuidas tagada see ka vanemas eas, kui nooremas eas soovitud laste saamiseks tingimusi nappis?

Lapsed ei sirgu paraku vaid armastusest, vaid nad vajavad tugevat ja head kodu, ressursse ja emotsionaalselt küpseid vanemaidki. Need omadused kipuvad aga saabuma just vanuse kasvuga. Seetõttu tundub silmakirjalik muretsemine, miks järjest vanemad inimesed soovivad lapsi saada, üsna tagurlik. Eluiga on järjest pikem, tervise hoidmise ja arendamise võimalused paremad ja selle võrra on ka pere eest hoolitsemise võime pikaajalisem.

Viljakusest rääkimine põrkub aga paraku igal sammul puuduliku seksuaalkasvatuse ning ajast ja arust müütide vastu. Eriti just inimeste puhul, kes ei ole enam verinoored. Tänapäeva keskealised võivad küll uhkustada, et nende ajal oli koolides juba seksuaalkasvatus, aga mis tasemel? Mõnekümne aasta eest võis selleks olla ka tund, kus nooruke näost punane õpetajanna üritas banaanile kondoomi peale tõmmata. Ja klass kihistas julma kiuslikkusega naerda.