VEETEADLANE: „Nafta pärast on sõditud küll. 21. sajandi sõjad peetakse vee pärast.“

Arvatakse, et 2050. aastaks ammendub pool maailma põhjaveevarudest. Veestikku ohustavad ka kliimamuutused ja põllumajandus- ning tööstussaaste. Vesi on ressurss, mille pärast hakkab aina enam konflikte tekkima, hoiatab Tallinna ülikooli ökohüdroloogia professor Jaanus Terasmaa. 

Eesti on mere, soode ja järvede maa. Meie vist ei pea veepuuduse pärast muretsema?

Üldine arvamus kipub tõesti olema selline, et Eestis on vett piisavalt. Meil on palju jõgesid-järvi ja soid ja Tammsaare ajast teame, et pigem on käinud võitlus selle pärast, et saaks vee minema, siis saab elu heaks. Meil ongi hästi palju kuivendatud maad. Oleme kaevanud 150 000 kilomeetrit kraave, mis on päris mitu tiiru ümber maakera, ja sellega muutnud ära meie veerežiimi. Kuivendamise eelduseks on olnud teadmine, et kui saame vee kiiresti ära juhtida, siis kasvab mets paremini ja saame rohkem põllumaad. Soost saab veel turvast ka, nii et tähtis oli veest lahti saada. Aga sellel on mõjud. Kui saame veest kiiresti lahti, võtab ta kaasa igasugust kraami, mis aeglase veeringe käigus oleks maha jäänud. Kraavivesi kannab kaasas orgaanikat, millega koos liigub näiteks elavhõbe, mille kuhjumine meie kalades on väga suur probleem. Öeldakse, et Läänemere kala ei tasu iga päev süüa.