„Iga päev ootan, et mu tütreke tuleks...“ Mida tunnevad emad, kelle lapsed ei soovi nendega suhelda?

„Ma ei saa talle helistada... ta ei vasta. Telefonist kostab vaid piip-piip-piip-piip...“ ütleb kahe täiskasvanud lapse ema Liina vaikselt. Poeg aeg-ajalt helistab ja käib tal vahel külaski, tütar aga mitte. „Tulgu kas või korraks läbi. Ta käib isa juures tihti, aga minu juurde ei tule. Ma ootan oma lapsi alati. Ükskõik, mis on, alati ootan neid...“ kaob ta sõnalõpp nuuksatusse.

Enne emadepäeva rääkisid Õhtulehe suhterubriigis kolm täiskasvanud naist, miks nende suhe oma emaga on jäänud kaugeks. Nad kõik tundsid kõige rohkem puudust usalduslikust suhtest emaga ning tema toetusest ja hingesoojusest. Nüüd aga jagavad oma lugu kaks ema, kes on elanud ainult lastele ja on olnud nendega väga lähedased. Enda sõnul on nad jaganud neile armastust, hoolt ja tähelepanu, aga ometi on nad nüüd suures südamevalus – lapsed on jäänud võõraks ega leia enam teed ema juurde.

Lõuna-Eestis elav Liina on pensionär. Tal on kaks täiskasvanud last. Kui järeltulijad olid väiksed, oli ta nendega väga lähedane. „Olime ju kogu aeg koos, ma väga hoolitsesin nende eest. Mina tööl ei käinud, olin lastega kodus. Issi oli meil kogu aeg tööl, tema ei näinudki laste kasvamist, kui nad väiksed olid. Ta elas oma karjäärile ja tööle, mina aga olin ainult laste jaoks. Minu elu ongi olnud lapsed... Tuttavad ütlesid, et nad ei tea paremat ema kui mina,“ räägib Liina. Veel kümmekond aastat tagasi oli tema ja laste vahel kõik hästi. Ka pereelu tundus pealtnäha olevat korras – kuigi Liina elas paljuski mehe taktikepi all, armastas ta teda jäägitult ja tuttavate jaoks tundusid nad olevat kui musterpere. „Armastasin meest, hoolitsesin tema ja ka tema vanemate eest.“