VÕITLUS AJAGA: rikete ja tormi tõttu jääkülmas järves maandunud kosmonautide elu rippus noateral

„Oma rõõmuks teadsime, et maandume Nõukogude Liidu territooriumil. Ent seda, kus täpsemalt, polnud meil õrna aimugi,“ rääkis 1976. aastal Sojuz 23 pardal kosmoses käinud Vjatšeslav Zudov. Sisuliselt kogu toonase missiooniga käisid kaasas ebaõnnestumised ning eriti ränk oli maandumine – tormituulte toel lendas maandumiskapsel jääkülma järvevette, kus algas kosmonautide ja päästjate võitlus ajaga.

Juba 1961. aastal, kui venelane Juri Gagarin esimese inimesena kosmosesse lendas, pidid kõik astronaudiks ja kosmonaudiks pürginud kandidaadid läbima ellujäämistreeningu. Peamiselt oli selle eesmärgiks valmistada kosmosepiloote ette maandumiseks tundmatus asukohas, kus võinuks olla tarvis päästemeeskondi pikemalt oodata. Säärast äpardust peeti aga üldiselt ebatõenäoliseks. Kuni saabus aasta 1976, mil kosmosesse saadeti Sojuz 23.

Sojuz 23 missiooni ülesanne oli põkkuda 1976. aasta oktoobri keskpaigas orbiidil tiirleva Nõukogude kosmosejaamaga Saljut 5. Viimasest pidi saama Sojuzi meeskonna – Vjatšeslav Zudovi ja Valeri Roždestvenski – elupaik heal juhul kuni kolmeks kuuks. Vaid mõned kuud varem ehk sama aasta juulis oli samal eesmärgil kosmosesse saadetud Sojuz 21 missioon osaliselt ebaõnnestunud, kuna toonased kosmonaudid Boriss Volõnov ja Vitali Zolobov olid sunnitud jaamast varakult lahkuma. Nimelt oli muutunud õhk Saljut 5 pardal elamiskõlbmatuks.