JUHTKIRI | Spioonimängud

Juba manalariigis kirjanik ja lavastaja Mati Unt tavatses 90ndatel rääkida tudengitele – kelle seas oli ka Õhtulehe arvamustoimetaja – lugu, kuidas tema KGB haardest pääses. Nõukaajal oli selle kurjakuulutava kolmetähelise repressiivorgani haare nii lai, et haiget said kõik, kes sellega kokku puutusid. Kui sind ka taga ei kiusatud, oli oht, et sunnitakse teiste peale koputama.

Unt saanud samuti pakkumise, millest oli näiliselt võimatu ära öelda: nüüd tuleb hakata koputajaks, laod ette, mida keegi teeb või ei tee. Unt, saanud aru, et sellele jõule tema vastu ei saa, olnud kõigega nõus. Ja siis läks joonelt legendaarsesse Kuku klubisse, võttis paar klõmakat ja… rääkis kõik ausalt ära. Mis teha, kui inimesel on selline eripära – olla purjuspäi kristalselt aus. Ja „organid“ olevatki ta rahule jätnud. KGB haaratsid võisid olla muidugi võrratult valusamad, organid oskasid kaude elusid rikkuda küll ja veel.

Undi loo moraal on, et aus ülestunnistus päästab paljudest jamadest. Veidi vähem kui pool sajandit hiljem on spioonimängud Maarjamaal taas fookusse tõusnud. Hoiatusi, et värvata üritatakse ka ootamatutest kohtadest, kus huvitavat infot justkui ei liigu, tasub võtta tõsiselt. Meil on ka esimesed kohtupretsedendid, kus riigivastases tegevuses on reaalselt vangi mõistetud inimesed, kes enda väitel ei andnudki edasi mingit tundlikku infot.