JUHTKIRI | Kas leebe on alati leebe?

Narkoteemadega seoses meenuvad meile eelkõige süstivad narkomaanid, kes näost hallidena kuskil pahaendelisteks arvatud rajoonides ringi tuiguvad ja halvemal juhul üledoosi saanuna maas vedelevad, nii et neile tuleb elustamiseks kiirabi kutsuda. See ongi narkomaailma kõige nähtavam osa, allakäigutrepi viimane aste. Aga paraku on see kõigest jäämäe tipp, suurem osa sellest teemast jääb nähtamatuna vee alla.

Süstivate narkomaanide puhul räägitakse eelkõige opioididest. Üha rohkem liiguvad narkoturul nende sünteetilised edasiarendused, mis ajab omakorda käärid süütuna näivate ja elu täielikult rikkuvate ainete vahel üha suuremaks – mida tapvamaks muutuvad sünteetilised opioidid, seda ohutumana näivad need leebemad variandid.

Suhtumist, et leebe ongi leebe, näeme eelkõige noorema rahva seas – mis seal siis on, teed oma kanepi või amfetamiini ära ja hommikul lähed täiesti värskena tööle või kooli, ei mingeid võõrutusnähte. Aga ikka veel unustatakse, et on olemas ka psüühiline sõltuvus, see joovastav heaolutunne, mida tahaks taas ja taas kogeda.